Alanenud meeleolu perioodid sarnanevad bipolaarse meeleoluhäire puhul tavalise depressiooniga. Maania ajal on patsient ülienergiline, sage on ideedetulv, tihti võtab ta endale võimatuid ülesandeid, mida üritab ka täita. Sageli loobuvad patsiendid täielikult unest ja söömisest, mis viib üldise kurnatuseni. Kui maaniaga kaasnevad psühhootilised sümptomid, võib patsient meelepetete või luulude ajel olla ohtlik enesele ja teistele ning vajab tingimata hospitaliseerimist.
Sageli esineb maania asemel hüpomaania, mille korral on meeleolu võrreldes tavapärasega vaid pisut tõusnud. Eriti sellistel juhtudel on võimalik, et ümbritsevad ei suuda näiliselt kõrgenenud töövõimes (mis on sageli sihipäratu) probleemi näha ega häiret ära tunda.
Bipolaarne meeleoluhäire on paljude allikate väitel sügavalt aladiagnoositud haigus. Enamus patsiente saab diagnoosi 5...7 aastat pärast depressiooni diagnoosi. Epidemioloogiliselt hinnatakse selle häire esinemissageduseks 1-2% elanikkonnast[viide?].
Märkus: Psüühiliste haiguste kohta esitatavad andmed kajastavad tihti olukorda Ameerika Ühendriikides, mitte kogu maailmas. Psüühilised häired esinevad rassiti vahel väga erinevalt.
- Käesolevas artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
Bipolaarse meeleoluhäire raviks kasutatakse meeleolu stabiliseerivaid ravimeid: liitiumi (tegelikult liitiumi soolasid), valproaati, karbamasepiini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar